Tõrvaahi

Taheva Karjamõisa tõrvaahju ajalugu

Tõrvaajamine on Eesti talupoegadele olnud tuttav aastasadu. Tõrvaajamise saadusi kasutati laialdaselt majapidamises. Laiemalt tuntud kasutusalad: majakatuste tõrvamine, suuskade tõrvamine, paatide tõrvamine, vankrirataste ja reejalaste tõrvamine, puupostide tõrvamine, tööriiete õmblemisene piginiidiga, jalanõude taldade tõrvamine, tärpentini kasutamine värvide valmistamiseks ja puhastusvahendina või erinevate ravitsemisvõteteni tõrva kaasabil.

Taheva Karjamõisa tõrvavabrik asus Valgamaal Taheva vallas Tsirgumäe küla aladel Mustjõe ääres. Asukoha kordinaadid Põhjalaius 57°35’35’’ ja Läänepikkus 26°20’58’’(mõõdetud Maaameti koduleheküljelt).  Tõrvavabriku asukoha valikul oli silmas peetud kahte olulist aspekti. Esiteks oli see jõe ääres, kuna süttimisoht oli ikkagi suhteliselt suur. Teiseks tähtsamaks põhjuseks oli suurte metsade lähedus. Tõrvaahi asus keset suuri männimetsa massiive. Nii oli tagatud tooraine olemasolu ahju ligiduses. Mustjõe lõunakaldal, jõe ja Läti piiri vahel, asuvad Parmu, Tõrvase ja Vaskpalu metsad oma 1700 hektaril (nende metsade alal asub ka Parmu Ökoküla). Jõe põhjakaldal Parniku, Ruusa ning Alakonnu metsad 1000 hektaril. Lisaks Läti poolele jäävad metsad milledest oli samuti võimalik Nõukogude Liidu ajal materjali saada.

Taheva Karjamõisa tõrvavabrik ehitati 1958 aastal. Vabriku elueaks jäi umbkaudu seitse aastat. Tegemist oli kindla projekti järgi tehtud ehitisega, kuid kahjuks ei ole projekti säilinud. Meister Hillar Sinimäe sõnade järgi oli sama projekti järgi tehtud tõrvaahjusid mujalgi Nõukogude Liidus. Samuti ei ole säilinud peaaegu midagi tõrvavabrikust enesest. Näha on tõrvaahju jäänused, mõned tünnide asukoha märgid, aimatav on ka koht, kuhu ladustati ahjust saadud süsi. Lisaks ka soot (vana jõesäng) kust võeti vett ahjust saadud tärpentiini jahutamiseks. Puidust ehitatud kõrvalhoonetest ei ole samas säilinud mitte mingisuguseid jälgi. Hoonete lagunemisele aitas kaasa ka tulekahju, mis suure osa nendest seitsmekümnendatel aastatel hävitas.  See mis tulekahjust alles jäi, veeti hiljem inimeste poolt laiali. On lausa imekspandav kuidas vaid 40 aastaga on tõrvaahju asukoha, mis oli ikkagi päris suur kompleks, vallutanud mets.

Tõrvavabrik kuulus Taheva Metsapunkti alla, mis omakorda kuulus Keemiamajandi alluvusse. Hiljem viidi Taheva Metsapunkt Metsakombinaadi alluvusse.

Töötajaid oli tõrvavabrikus viis kuni kuus meest, kelledest neli tegelesid otseselt ahju täitmise, kütmise ja tühjendamisega. Nendeks olid Voldemar Otto Raudsepp, Mummi Harri, Pedaja Villem ja Ole…. Üks mees, kes keetis äädikapulbrit(see mees siiski ei töötanud kogu vabriku eksisteerimise aja kuna äädikapulbri tootmine ei tasunud ära) ning meister Hillar Sinimäe. Lisaks sellele said tõrvavabrikult tööd ka inimesed, kes tegelesid kändude juurimisega metsast.

Taheva Karjamõisa tõrvavabrikus toodeti lisaks tõrvale ka tärpentiini ja äädikapulbrit. Lisandusid saadused nagu puusüsi ,mis jäi järele ahju pandud kändudest ning pigi. Sütt kasutati küll uuesti ahju kütmiseks, kuid kütmiseks kulus oluliselt vähem sütt kui ahjust saadi. Uue laari kütmiseks kulus arvestatavalt 1/3 eelmise korra söesaagist. Pigi spetsiaalselt ei toodetud, kuid seda tekkis vähesel määral tahes-tahtmata.

Ahju mahtus korraga 20 m3 kände ja ühe kütmiskorraga saadi umbes 500-600 kg tõrva ning teist samapalju( või natuke rohkem) tärpentiini. Tõrva ja muude saaduste kogused siiski kõikusid suurel määral olenevalt toorme (tõrvaste) kvaliteedist(niiskuse aste, tõrva sisaldus kändudes, kändude puhtus) ning kütmisest.

Ahju ehitus

Ahi jaotatakse kaheks: emaahi ja isaahi. Emaahjuks nimetatakse ahju sisemist plekist osa mille sisse pannakse tõrvased. Isaahjuks aga seda ümbritsevat ahjuosa mis mõeldud kütmiseks. Emaahju ja isaahju vahele jääb umbes 30-50 mm vaba ruum kus liigub tuli ja suits. Selles vahes pannakse koldest tulev õhk lõõridega liikuma, et kütmise kuumust maksimaalselt ära kasutada. Emaahju mahtus umbes 20 m3 kände. Ahjul oli kaks luuki- üks üleval keskel ja teine all külje peal. Mõlemad luugid olid sellised, et mees mahtus sisse minema. Voodrit luukide koha peal ei olnud. Luugid tihendati saviga ja peksti raudkiiludega ette kõvasti kinni. Luugid pidid olema hermeetiliselt suletud, muidu läks süsi sees põlema. Samas peab emaahjul säilima ühendus välisõhuga kogu kütmise aja kas siis tõrva väljavoolutoru kaudu või tärpentiini võtmise süsteemi kaudu kuna vastasel juhul tekib kütmisel ahju surve ja see võib lõhkeda.

Emaahi oli tehtud kuni 5 mm paksusest plekist. Ülemine ja alumine ots olid kergelt koonuses, et tõrv saaks välja joosta. Alla oli sisse tehtud raudvarbadest koonus, mis hoidis ära puude ja söe vajumise tõrva väljavoolu ava ette. Tõrv voolas välja kuni 20 cm läbimõõduga betoonist(savist) toru pidi. Ahju ülaservalt tuli välja tärpentiini võtmiseks vajalik toru mille läbimõõt oli umbes paarkümmend sentimeetrit. See toru läks  50 tonnisesse jahutuspütti, kus oli sees vasktorust spiraal, seal jahutati aur maha ja alt voolas välja tärpentiin. All tünnis eraldati tärpentiin veest tünni keskel oleva augu kaudu kuna tärpentiin on kergen kui vesi. Muidu, kui tärpentiin veel jookseb, on punn ees. Ahju korsten oli kolde kohal. Kolde taguminesein on laotud Šamottkivist, et tuli tünni liialt ei kõrvetaks.

Ahju vooder (isaahi) oli laotud punastest tellistest. Selle ümber ei olnud Tahevas erinevalt paljudest teistest tõrvaahjudest mulda kuhjatud. Sinna kust tõrv välja jooksis tuli lai kanal. Tõrvatoru all oli suur raudplekist anum kust ammutati kopsikuga tõrv püttidesse. Seda tehti seepärast, et vesi vajub põhja, võrreldes tõrvaga, nii sai puhta tõrva kätte.

Ahju küljes oli hoone umbes 50 m2 ulatuses. Seda kasutati alguses äädikapulbri tootmiseks, hiljem kui äädikapulbri tootmine lõpetati, aga lihtsalt hoiuruumina. Tegemist oli samuti telliskividest ehitisega. Lisaks kuulus kompleksi juurde veel kaks puidust hoonet ja ka muid rajatisi. Ahju kõrvalt algas pisike kitsarööpmeline raudtee, mida mööda veeti sütt ära ja ka kändusid ahju juurde. Raudtee ühel küljel olid lõhutud kännud, teisel lõhkumata kännud ja otsas süsi.

Jahutuspütt ja ka muud tünnid ning pütid olid tehtud puust. Need tulid Avinurme tünnitööstusest. Jahutuspütt, mis mahutas 50 tonni vett, pandi kokku kohapeal. See oli tõstetud lavatsi peale. Tünni vitsad olid rauast ja keerati poltidega kahelt poolt kinni. Neid pidi suhteliselt sageli üle pingutama. Tärpentiini jahutamisel läks vesi tünnis väga kuumaks, kuid siiski mitte keema. Puust torud, millega olid osad püttidest ühendatud, tehti samuti Avinurmes. Tõrva hoidmise tünnidena kasutati heeringatünne. Mis selle põhjuseks oli ei mäletanud enam keegi, kuid arvati, et eks neid ei saanud lõhna pärast mujal hästi kasutada ning seetõttu nad odavamad olid.

Ahju kütmine

Kõigepealt tuleb emaahju panna kännud, mis enne ahju panemist ära lõhutakse. Lõhutakse neid kirvega, mis ei pidavat olema väga ränk töö kui vilumust on. Lõhkumisega tegelesid samad mehed, kes kütmisegagi. Tahevas toimus lõhkumine ahjust paarsada meetrit eemal. Samas kohas hoiti ka ahjust saadud sütt. Nii lõhutud kännud kui ka saadud süsi transporditi ahju juurde ja sealt ära mööda selle jaoks ehitatud raudteejuppi. Tõrvased laoti ahju püstipidi, siis saab tõrv neist välja joosta.

Ladumist alustati ühest servast ja nii, et üks meestest oli ahjus sees ja sättis, kuna aga teised talle kätte andsid. Niipalju kui sai laoti sisse küljelt. Kui enam külelt ei mahtunud laduma, tuli mees välja ja külgmine luuk pandi kinni. Kändude ladumine lõpetati pealmise luugi kaudu. Kui tõrvased sees, tihendati ahju luugid saviga võimalikult õhukindlaks ja taoti kinni. Järgmiseks pandi ahi kütte. Kütmiseks kasutati Taheva Karjamõisa tõrvaahjus eelmistest tõrvaajamistest järelejäänud sütt, mujal ka kehvema kvaliteediga puitu. Köeti ahju 12 tunniste vahetustega ja kütmine kestis umbes 3 päeva, nii et esimesed kütjad tegid kaks vahetust.

Kütmine oli samuti omaette kunst, kuna sellest olenes saadavate produktide hulk ning kvaliteet. Kütmist tuli alustada suhtelisest tagasihoidlikult ja siis järjest temperatuuri suurendades. Koheselt täie võimsusega küttes jääb tärpentiini saagikus tagasihoidlikuks ja saadav tärpentiin on väga tume, sest on osaliselt tõrvaga segunenud. Kütmise maksimum peabki jääma aega kui tõrv on just jooksma hakanud. Samas tuleb olla siiski ka ettevaatlik, et ahju liigkuumaks ei köeta,sest tõrva voolavus  jääb siis kinni. Tõrv kivistub ja väljavoolu toru võib ummistuda. Kütmine lõpetatakse kui tõrva jooks on lõppenud. Emaahju tühjendamiseks tuleb oodata kuni ahi on täielikult maha jahtunud. NB! Kiirustamine on väga ohtlik, kuna söed süttivad kuumusest niipea kui hapnik neile ligi pääseb. Taheva Karjamõisa tõrvavabrikus lasti üldiselt ahjul jahtuda sama kaua kui seda köeti, ehk umbes 3 päeva. Siis tehti luugid lahti ning söed pilluti välja ja viidi raudteejuppi mööda ahjust eemale. Taheva Karjamõisas kestis ühe ahjutäie tõrva saamine keskmiselt ühe nädala (1 päev tühjendamine ja laadimine, 3 päeva kütmine ning 3 päeva jahtumine) ehk igas kuus jõuti teha enamasti 4 ahjutäit tõrva.

Kändude korjamine

Tegemist oli tööga, mis nõudis tublisti vilumust ning füüsilist jõudu. Taheva Karjamõisa tõrvavabrikus kändude korjamisega töötajad ise ei tegelenud. Kändude korjamine oli tükitöö ja selleks olid omad mehed. Tugevamad korjajad suutsid korjata 2-3 m3 kände päevas. Tegemist oli puhtalt käsitööga. Labidaga kaevati vana kännu juurikas ümbert lahti, raiuti juured katki ja tõsteti poomiga välja. Suuremate kändude puhul võis vaja minna ka mitut meest, et känd välja kaaluda. Korjati vanu männikände, millelt oli mittevajalik niinpuidu osa ümbert ära pehkinud  ja alles jäänud tõrvane lülipuidu jagu.

Parimad kännud olla tulnud liivasest maast. Parim aeg selleks tööks oli sügisel või varakevadel. Kändudel lasti natuke aega sesita, et vihm liiva maha peaseks neil pealt. Tegelikkuses võib neid ka pesta aga meeles peab pidama, et enne ahju panekut tuleb kändudel kuivada lasta. Enamus Taheva tõrvaahjus kasutatud kändudest koguti sealtsamast Tõrvaselt, aga toodi ka teiseltpoolt Mustjõge ja üks juurija tegutsenud isegi Karula metskonna aladel. Tahevas kasutati kändude kokkuvedamiseks veel ka hobuseid. Kändude kättesaamiseks on kasutatud ka erinevaid masinaid ja ka lõhkeaineid, kuid põhiliseks jäi siiski käsitsi juurimine. Masinate kasutamise piiras 20-nda sajandi esimese poole masinate algelisus ja hiljem, kui tõrvatootmine kändudest lõpetati,  kadus nende väljamõtlemise vajadus. Võime kahjuks vaid ette kujutada kui palju kiirem, odavam ja lihtsam oleks see töö spetsiaalselt sel eesmärgil toodetud masinaga.

Tõrva tootmise ohud ja probleemid

Tõrva tootmine ja käitlemine on suhteliselt tuleohtlik. Eesti ajakirjanduse analüütilisest biograafiast võib leida näiteks info Kuigatsi tärpentiinivabriku mahapõlemisest aastal 1926, Roela tõrvavabriku mahapõlemisest aastal 1933 või tulekahjust Tapa linnas aastal 1934 ,mis tekkis tõrva keetmisest ja ähvardas maha põletada terve linna keskuse. Samas ei olevat tõrval isesüttimise ohtu kui see on juba ahjust välja voolanud. Hoopis suurem on tärpentiiniaurude süttimise võimalus. Lahtise tule lähedus on siiski keelatud mõlemate puhul. Tõenäoliselt tulenevad suurimad ohud tõrvaajamisel inimeste ettevaatamatusest, lohakusest ja ebaõigetest töövõtetest. Peamisteks ohtudeks on tulise söe süttimine ahju liiga kiirel avamisel, põletushaavade saamine tulise tõrva, ahju enda või sütega,

Reostus. Käsitleme küsimust kuna Taheva Karjamõisa tõrvaahi asus ajalooliselt paigas, millest vaid mõnesaja meetri kauguselt läheb praeguse Koiva- Mustjõe maastikukaitseala piir. Tõrvaahju näol ei ole tegemist olulise ega ohtliku reostusallikaga. Ainsaks reostuseks võib lugeda ahju kütmisest tulenevat suitsu. Samuti tuleb suitsu ja puugaasi(tärpentiini auru) tõrva väljavoolu torust tõrvaahjudel, millel puudub tärpentiini eraldamise seade. Juhul kui ahjust saadakse ka tärpentiini, siis puugaas veeldub ja tuleb vaid vähesel määral suitsu. Samuti ei ole õige käitlemise korral keskkonnale ohtlikud ahju saadused: tõrv, tärpentiin, puusüsi.

Lisasaadused ja võimalused.

Tärpentiin, äädikapulber, tökat, pigi, süsi, nõgi, potas, atsetoon, parafiin, kadakaõli, kivitõrv, puidupiiritus, metüülalkohol- kõiki neid saadusi ja lisaks veel muidki, on võimalik saada tõrvaahju abil. Kuid sellega ei tegelda, sest puudub vajadus (või pigem kasutamisoskus) nende järele. Usume, et inimeste teavitamise ja õpetamise läbi on võimalik meie metsade saadusi paremini ja ökonoomsemalt ära kasutada.

Esimene tõrvategu

Tõrvaahjust saime esimese saagi kätte 8. augustil 2010 aastal. Tõrvaajamisega me pidevalt ei tegele. Tõrvaahju paneme tööle siis kui tekib soov ja vajadus.

Kätte saime ca 40 liitrit männitõrva. Tärpentiini kahjuks ei tulnud, saime vaid lõhna nuusutada.Sütt ca 3 m3. Esimeseks prooviks panime ahju 2 korvi lõhutud männi kändusid ja 2 korvi tõrvashalgusid. Ahju kütmine kestis neljapäeva lõunast esmaspäeva hommikuni, seega peaaegu neli ööd-päeva. Kütmiseks kulus ca 3 ruumimeetrit vanu aiaposte.

Ahi tõmbas väga hästi. Umbes kahe tunni pärat hakkas eralduma vesi ja ilmselt oleks hakanud eralduma ka tärpentiin, kuid oleme teinud tõenäoliselt konstruktsioonilise vea (ahjust väljatulev tärpentiiniaurude toru on liiga peenike), mistõttu tärpentiini kätte ei saanud. Tõrva hakkas tulema laupäeva lõuna paiku. Ilmselt saab seda perioodi lühendada, kui kasutada korralikult eelnevalt kuivatatud lõhutud kände ja tõrvaspuid või vaigutatud puid.

Ahju mahajahutamisele kulub vähemalt üks ööpäev-olenevalt välistemperatuurist. Kuuma ilmaga vähemalt kaks ööpäeva. Väga suur isesüttimise oht!

Väljatuleva tõrva hulk saab olla oluliselt suurem, kui tekib kogemus õigete kändude otsimisel. Praegu sikutasime välja palju tõrvast tühje kände. Kännu juurimine käsitsi on raske töö. Kändude lõhkumine oluliselt lihtsam kui arvata oli.

Järgmisena proovime ise valmistada grillsütt kasepuidust. Võib-olla tilgub ka väheke tökatit.

6 Responses to Tõrvaahi

  1. Anonüümne says:

    Sulev Jänes Facebook. sulevipojakene@gmail.com
    Ajan tökatit.

  2. Ludmilla Liivak says:

    Tere, mulle pakub huvi kasetõrv (tökat), apteegis seda enam ei saa. Lapselapsel on nahaekseem, soovitati seda kasutada. soov saada 0,5 litrit et segada siserasvaga ja kasutada raviks. Kas on võimalik? Ehk saan rohkem infot?

  3. kalev says:

    Tere,tere.
    Pole päris täpne, et me tärpentiini ei tooda.
    Õigem oleks öelda, et pole õnnestunud siiani toota.
    Katsetuste ajal vähemalt lõhna saime juba kätte.
    Usun väga, et järgmisel aastal saame juba tärpentini enda kah tilkuma

  4. Aino Neem says:

    Tere päevast!
    Kahju, et Te tõrvaajamisel tärpentiini ei tooda.
    Õndsal nõukogudeajal sai tärpentiiniga ja täepentiinsalviga
    ravitud kinnist nina ja köha. Kas ka selle kaotasid ära euronõuded.
    Väga kahju.

  5. Kalev Raudsepp says:

    Tava tõrvaajamise käigus saadakse männi kändudest tõrva ajamisel tõrva ja puusütt, kui on lisaseade tärpentini jahutamiseks, siis ka tärpentini.Meil vene ajal olevat üritatud ka äädikapulbrit saada, aga selle keetmisele olevat nii palju aega ja energiat kulunud, et polevat lihtsalt ära tasunud.Kuidas saada atsetoni, ausalt öeldes ei tea,see on kirjanduse põhjal lisatud. Metanool ja puupiiritus on ka minu teada üks ja sama.
    Teoreetiliselt on muidugi võimalik ka etanooli kätte saada 🙂
    Aga kuidas tegelikult asi toimib, loodame suvel ära katsetada.

  6. margus sikk says:

    Tere. mis nipiga saab atsetooni ja mis vahe puidupiiritusel ja metanoolil,minu teada üks ja sama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.