Paljasjalgne

Lumi hakkab maha tulema, aga võimalusel paterdan ikka paljajalu.

Miks? Kas öko värk?

Ökoga on vaid niipalju pistmist, et tänu oma praegusele elukohale on mul enamasti võimalus toast kohe üle ukse õue jalutada ja ennast mõnusalt tunda.Paljajalu on mulle kull meeldinud kõik aeg käia, aga eelmisest lumest alates muutus see väga mõnusaks tegevuseks. Ette väike lugu ka. Ei tea, kas sportimise aegsest külmetamisest või lihtsalt loodusest antuna, aga olen kõik aeg hädas jalgade ja käte külmetamisega. Polegi vaja külmakraade, kui juba jalad külmetavad. Ja nii, et alateadlikult tekkis hirm võimaliku külmetamise vastu ja alati püüdsin ennast juba ette toppida sokkidesse ja kinnastesse nii, et mingil juhul külm ei hakkaks. See oli väga vastik tunne, näit. suusatades või metsas saega töötades, enne kui jõuad tööga ennast soojaks saada ,on sõrmedel ja varvastel nii külm,et pisar tuleb… Ja siis läheb hulga aega, enne kui sõrmed, varbad üles kostuvad. Peale selle oli kurk pidevalt kibe. Nagu natuke külma, nii kohe.Väikse tõuke andis ühest Pärnu „vanast“ teles näidatud filmijupp, kus „vana“ talvel lasi paljajalu lund ja jääd mööda. Katsetasin ise ka korra Lapimaal kevadel lumehange peal ja mõnus oli.

Eelmisel sügisel esimese lumega tegingi algust. Parasjagu oli hirmus tatitõbi ja köha ka,aga otsustasin ikkagi alustada.Hommikul peale ärkamist paljajalu õue ja nii kaua kui kannatas. Pärast toas oli väga mõnus. Tundsid kuidas jalad pakitsema hakkavad ja põhiline- külm ei ole. Teekonnad läksid hommikuti järjest pikemaks.Vahel sai kõik teerajad lumest üle pühitud, enne kui tuppa pidi minema. Ja huvitav, päeval õues askeldades polnudki nii saatanlikult külm. Loomulikult, kui kaua niisama molutad, hakkab kulm ikkagi, aga see oli kuidagi loomulik,iseenesest arusaadav ja mitte üldsegi nii hirmus.

Kevadel oli kohe kahju, kui lumi kadus ja hommikul kuhugi külma peale astuda ei saanud. Maa mustaks minnes aga tuli iseenesest soov paljajalu ringi lasta. Jalatallad ei olnud üldsegi nii hellad kui tavaliselt kevadel esimesi kordi alustades ja võisin igal pool ilma jalavarjudeta ringi lasta. Suvel polnud nagu probleemi niidetud maadel käia või nõgestest läbi kõndida, samuti võis rahulikult metsas seenel käia ja tööd teha. Ka kruusateel või asfaldil polnud viga. Eks muidugi jala ette peab vahtima. Nüüd kus juba oktoober käes, ei raatsi kuidagi mingeid varjusid jalga toppima hakata. Hobustega askeldades oli ainult pidev mure, et ega ta oma „varbaga“ minu oma peale ei astu. Kontakt maaga on kuidagi hoopis vahetum. Jalaga tunned kohe ära, kas on libe, arvan et isegi 1-2 kraadine maapinna temperatuuri vahe on kohe tunda. Saad ka vahetu mulje, missugust jama inimesed maapeal tekitavad. Puutumata looduses liikudes pole praktiliselt üldse hirmu, et võid jalgu vigastada. Kus aga inimene sekkunud on, seal hakkavad probleemid-vedelevad rauajupid, okastraat, klaasikillud, purustatud kivid jne.

Ei taha kull veel hõisata,aga nohu, köha ja kurguvalu pole siiani kiusanud. Üks kogemus veel. Üldiselt meeldib mul külmas toas magada. Häda oli ainult selles, et teki all oli kah
jalgadel külm. Nüüd vastupidi, kuidagi väga mõnusalt jalad öösel surisevad ja polegi hullu, kui varbad teki alt välja piiluvad. Teine lugu, et kaaslastele on vaja üle seletada – miks? Imelik on see ilmaelu ikka küll. Selle asemel, et uurida miks paljajalu käid, oleks nagu paslikum küsida, miks sul saapad jalas on.

Oled ju sündinud paljalt.

Proovi, võib-olla sobib sullegi.

Kalev.

Juustuvabrikud kummikuis

Juustuvabrikud kummikuis

Kummad kabjad on ilusamad

Kummad kabjad on ilusamad

Peaks vist korjanduse tegema

Peaks vist korjanduse tegema

Vanaisa varbad on vaja läbi suitsutada - siis ei mädane

Vanaisa varbad on vaja läbi suitsutada – siis ei mädane

This entry was posted in Ökoküla uudised. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.