Murupügajad

Metsas uidates olen järjest sagedamini ennast tabanud mõttelt: “Miks on vaja murusid pügada ja … kas üldse on?“. Jabur mõte – kõik pügavad!

Kui mõelda siis jah. Vanal hallil ajal hoidsid mõisnikud oma losside ümbrust ja parke hästi hooldatutena, väljamaa filme vaadates näeb kah villade ja elamiste ümbrust ilusti pügatuna. Teeservad, linnahaljasalad, igal pool põristavad suvi läbi niidukid. Ja kui maja ümber lokkab malts, nõgeseväli, siis pole see ühelt poolt ilus, teisalt õues ringi jalutades jalad pidevalt märjad,kevadel kuluga tuleohtlik, lastel paha mängida,usse võib rohkem olla ja veel kümme põhjust.

Ilmselt ei olekski mõtted vast rändama läinud, kui igapäevases suvepildis poleks näha pidevat meeleheitlikku võitlust muruga. Linnarahvas,kes nädalalõppu oma suvilas veedab, kirjeldab värvikalt, kuidas sel suvel juba on pidanud… teistkümnendet korda muru niitma. Kuidas võilille on ühe taime kaupa muru seest välja juuritud ja kuidas kogu krundile tiiru peale tehes saigi nädalavahetus läbi ja puhata ei jõudnudki. See-eest on kogu krundi ulatuse muru täpselt 5 cm kõrge ja isegi ümbruskonna metsalune, niikaugele kui silm ulatub, üle käidud jne. Muruniidukite plärin saadab Eesti suve mai algusest kuni oktoobrini kindlamini kui ööbiku laul, konna krooksumine või ritsikate siristamine. Nemad ei jaksa nii järjekindlalt suvi läbi laulda.

1989. aastast olen muruhooldamisega kursis Äksis. Parki, kiriku ja pastoraadi ümbrust korras hoides. Kokku ligi 3 ha maad. Esimese kahe aasta jooksul sai pea kogu plats üle käidud vikatiga. Siis arenesime edasi ja päris mitmel aastal tegime hooldustööd ühe vene elektriniidukiga. Hea oli, et sain sel ajal kamandada ka oma poisse Priitu ja Tarmot, kes väikeste põnnidena kahekesi korraga niidukit ja juhet vedasid. Edasi tuli juba Jonseredi muruniiduk, millele juhet vaja ei olnud ja pealegi alati ka käima läks. Täitsa tipp oli, kui 94.aastal traktori soetasime. Algul oli imetlejaid nii palju, et niitmise ajal oli niisugune pilt nagu suurel heinateol, kus niiduki taga kümneid toonekurgi astumas võib näha. Iga poiss sai kümmekond minutit niita, muidu ei oleks kõik huvilised päeva jooksul proovida saanud. Ja nii oleme seda parki juba enam kui 20 aastat korras hoidnud. Usun, et meiegi peast on kõik need mõtted läbi käinud, mis enamusel muruhooldajatel varem-hiljem mõttesse tulevad. Miks, kuidas, kellele,kui tihti,mis hinnaga.

Arvan, et avalikus ruumis (linnapargid, ühiskondlike hoonete ümbrused, spordiväljakud jne) ongi sage murupügamine omal kohal. Võib-olla ka vahetus majade ümbruses, paljukorteriliste majade ümbruses, aga mitte mujal.

Mis põhjustel muruniitmine siis mõistlik ei ole?

  1. Loodushoiu pärast.

  2. Ökoloogiliselt laiemas mõttes.

  3. Majanduslikel põhjustel.

  4. Sotsiaalsetel põhjustel.

  5. Ilu pärast.

Loodushoiu teemad

Loodussõprade hulgas teatakse, et Maale väga tähtis on looduse mitmekesisus. Päris huvitav oleks tegelikult teada, kui suur on Eestis muru alla jääv pind? Kindlasti moodustab see mitu-mitu % Eestimaa maismaast. Teisisõnu, sellel alal üritatakse veri ninast viljeleda monokultuure. Veelgi enam, tõelised friigid külvavad ainult parimaid muruseemne sorte,mis aga sisse toodud Inglismaalt, Hollandist vm. Seega tegemist on meie jaoks võõrliikidega ja pole võimatu, et mingi aja pärast võime rääkida uutest „sosnovskitest“.

Tõsised murukasvatajad kasutavad ka „musta maa“ taktikat. See tähendab, et kõigepealt Roundupiga hävitatakse kõik sellel maal kasvanud taimed, siis küntakse ja alles seejärel külvatakse muru. Muru niitmisel õige peremees ikka niidet murule vedelema ei jäta.Kogu niidetud rohi veetakse kuhugi aukude täiteks, paremal juhul kompostihunnikusse, aga igal juhul muru all olev maa jääb vaesemaks. Et mingil juhul ei tohi muru kiratsema jääda, tuleb teda loomulikult väetada,panna keemiat samblatõrjeks ja vast veel midagi.

Niisugune ala on täielik „kõrb“ kõigele elavale, kes sääl muidu askeldasid. Kui tahad muru ilusti madala hoida, peaks seda vähemalt korra nädalas üle käima. Järelikult ei ole mingit võimalust, et murumaale võiks pesa teha maas pesitsevad linnud, maa sisse kimalased, herilased, sipelgad, hiired, jpt. Tõeline „veresaun“ läheb lahti niitmise päeval. Niiduki mõõga läbi leiavad oma otsa kõik parasjagu ringi kapsavad konnad, sisalikud, paljud teod,juhuslikult sinna eksinud mesilased,kimalased, liblikad, aga ka juhtumisi ringi ukerdav linnupoeg, erinevad putukad,ka hiired,pole võimatu mõne rästiku või nastiku sodiks laskmine ja veel ja veel. Maaomanik rõõmustab, niipalju erinevaid tüütusi sai vagaseks tehtud. Võib- olla tasuks niiduki seljas ratsutades siiski peast läbi lasta, et kõige suurem tüütus sellele paigale oled just sina.

Laiemas ökoloogilises plaanis

Üldjuhul oma muruga maavallutamise plaane ei viitsi me läbi viia kondiauru jõul, vaid ikka tehnikaga ja veel võimalikult moodsaga.

Kui palju kulub ühe suvega oma platsi korrastamisele bensiini, õli?

Kui palju tööd ja materale raisatakse niiduki või murutraktori ehitamisele? Majandusliku olukorra paranemise ja uute kinnisvara arenduste edenemisega on muruhooldustehnika müük muutunud paljude tehnikakaupluste kõige paremaks müügiartikliks.

Keskkonnainimesed nõuavad järjest suuremate alade viimist looduskaitseliste piirangutega maade hulka vähendamaks inimese mõju. Loogiline ju! Kui me ühelt poolt suurendame järjest selle maa hulka, kus midagi ei kasva, siis vastukaaluks ongi vaja ka teisipidi piiranguid seada, et ökoloogilist tasakaalu püüda säilitada. Seega võiks järeldada, et murumaade vähendamisega saab vähendada ka piirangutega territooriume ja olekski rahu Maa peal.

Raha pool

Loomulikult raha on selle juures käige väiksema tähtsusega, ehkki murule kulutatud raha polegi nii väike. Eriti, kui arvestades seda, et uuskodu omanikel, kes oma elamise on enamasti püsti pannud laenude ja liisingute abil, on iga sent arvel. Moodsa raideri või mõne muu sarnase traktori omanikul, kes oma muru hästi tihedalt pügab ja kellel see maalapp on vast hektari suurune, võivad need kulud päris arvestatavad olla. Muruga seotud kulud võivad kokku moodustada miinimumpalga suuruse kulu aasta peale ringi arvutatuna!!!

Selle asemel võiks ju ennast tööga vähem piinata.

Muud mured

Kindlasti kõige levinum probleem on see, et vaba aega muru hooldamiseks on vaid õhtuti ja nädalalõpudel. Aga nii oma pere liikmete, kui naabrite hulgas on neid, kellele niiduki või trimmeri urin mitte kuidagi ei istu. Päeval veel, aga õhtul. Kodurahu saab tihti rikutud ka sellega, et pereisa-ema arvab, et kindlasti võiksid niisuguse lihtsa töö ju lapsed ära teha. Kindlasti, niikaua kui see töö kohustuseks ja nuhtluseks ei muutu. Lõpuks on see õnnetu muru koormaks terve nädala, mõeldes vaid sellele, et see on veel üks töö tegemata tööde järjekorras ja siis oledki tige kogu maailma peale.

Olen päris palju tuttavate hulgas kuulnud head ideed-tuleks see sügis juba rutem, ei peaks enam selle neetud muruga mässama.

Kas sellest „nõiaringist“ väljapääsu polegi?

Ju ikka on. Võib- olla tasuks mõelda, missugused olid taluõued. Eks mõned on siiani niisugused.

Ega taluõues ka malts ja nõges rinnuni polnud. Enamasti võis õues näha tegelikult enamlevinud käiguteede läheduses teelehte, kummelit, valge ristikut, võilille jt. Liike, muru oli madal ja tegelikult hästi tihe. Vähemtallatavates kohtades oli ka taimestik kõrgem-naat, iminõges,oblikas,raudrohi jm.vastavalt kasvukohale ja väetamise tasemele. Silma alt ära kohtades ja niisugustes paikades, kuhu raske ligi pääseda võisid kull võimust võtta ka malts, lemmalts,nõges ja teisedki, aga ega nad seal ju kedagi segagi. Nii jäävad kuskile ka lapikesed, kus valitsevad samblad ja samblikud tõrvalille, hõreda orasheina ja teiste kõrrelistega. Mulle tundub, et eriti hull on kui hakatakse ka metsa aluseid niitma.Peaksime endale aru andma, et inimene pole kuskil ega kunagi loodusest endast midagi ilusamaks suutnud teha. Jah, talumajapidamises oli hulk loomi, kes tihti ka kärnerit mängisid. Õue peal siblisid vahel kanad, haned, pardid ringi, mõnel pool lasti ka küülikuid lahti või hoiti neid kastides, mida siis aeg-ajalt edasi nihutati. Majandushoovis said ka lambad, kitsed ja vahel lehmadki aeg-ajalt suutäie napsata. Suuresti saadi aga rahuldav tulemus vikatiga loomadele rohtu ette niites. Nii jõuti tavaliselt suve jooksul kogu õu paar, mõnes heas kohas ka kolm korda üle käia. Mis aga sealjuures kõige tähtsam? Oma õuel nägid sa kevade tärkamist, õitsemist, vahel ka viljade valmimist ja seda kaks korda suve jooksul. Ja elu on ka muru sees.

Peale jaanikuist niidet oli sügisepoole uus tärkamine. Praegu on kõik ainult ühtlane roheline mass, mitte midagi huvitavat. Aga mida selle tarkusega peale hakata, majaomanikul pole mingeid loomi. Võib- olla seda, et äkki tasub siiski kaaluda, et ehk ongi võimalik teha paar niidet suve jooksul. Jah, tavalise muruniidukiga siis enam hakkama ei saa. Kui on väiksemad pinnad, võib jumala rahus mõned tunnid vikatit viibutada. Kere saab veidi trenni, eriti naiste taljele mõjub väga hästi. Pärast mekib õlu kah ütlemata hästi.. Kui paaril päeval näebki niidetud pind veidi kakutud välja, eriti kui niitja suur asjatundja pole siis hiljem pole aru saada midagi. Suuremaid platse võib aga juba väiketraktoritega niita. Kindlasti võiks majapidamises mehhaaniline muruniiduk olla, millega saab jalgradade servad tihedamalt üle lükata. Sel juhul kastega ei saa jalad nii lihtsalt märjaks. Karta, et sel juhul jääbki murus nõges, malts, takjas valitsema, ei tasu, sest kui teha 2-3 niidet suve jooksul, mõne aastaga murukamar läheb tihedamaks ja teised liigid pääsevad valitsema.

Naabrite hulgas oled kindlasti oma margi täis teinud. Kas alati naabrite järgi peab toimetama või võib vahel ka oma parema äratundmise järgi talitada, selles on küsimus Olen küll veendunud, et looduse poolt oled sa tänu ära teeninud.

Kalev.

Pierson Flower Field 002

niidetud muru

This entry was posted in Ökoküla uudised. Bookmark the permalink.

2 Responses to Murupügajad

  1. Pingback: Juuli kolmas nädal | Minu džungel

  2. Pingback: Veel liblikatest ja kaduvatest nõgesepuhmastest. Üks huvitav fakt - Mutukamoos

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.