Lugusid loomadest

Enamasti Herefordidega juhtunuid, aga ehk kunagi ka teisi!

Loomadega suhtlemisel me ilmselt alati ei tea, kuidas õigesti käituda. Me ei suuda panna ennast näiteks vasika, lehma või pulli asemele. Tihti me ei tea, missugused on nende hirmud, instinktid, võimed jne.  Seepärast püüame edasi anda omal nahal kogetud veistega ringi käimisel. Meie veised elavad poollooduslikes tingimustes ehk on natuke metsloomale ligemal kui laudaloomad, siis ka nende kohtlemine on oluliselt teistsugune.

Loodame et  meie tähelepanekud on  kellelegi abiks!

Loomad soos

2012. aasta kevadel  oli meie jaoks õpetlik lugu meie lehmvasika karjaga. Karjamaad olid kevadise suurvee tõttu hästi väikeseks jäänud. Vee alanedes on vasikad  väga uudishimulikud avastama iga vee alt vabanenud maalappi. Nii juhtubki vahel, et nemad jõuavad kohtadeni, kus karjaaed vee tõttu kannatada saanud enne, kui Urmas ja Milvi, kes meie aedadega tegelevad. Avastanud, et meie ligi viiskümmend vasikat on jalga lasknud, ei jäänudki muud kui neid kiiresti metsa pidi otsima hakata.

Karja leidsime ca 1,5 km eemal rahulikult raielanki uudistamas. Hoiame vasika-mullika karjas ka üht vana amme, kelle ümber tavaliselt koondutakse. Nii asusime neid tasapisi ringi keerama ja kodupoole jalutama. Tundus, et kõik läheb libedalt, kari püsis koos ja sisuliselt läksid nad tuldud teed tagasi, kuni … ühel kraavitruubil juhtusid  saatuse tahtel kokku üks eakam naine ja meie hoo sisse saanud kari. Memm ehmatas kõvasti ja vasikate peletamiseks hakkas kõva häält tegema. Loomad pöörasid otsa ringi ja metsa tagasi. Pika otsimise peale leidsime nad sooservast uuesti üles.

Ülesanded omavahel jagasime nii, et üks püüab tagant ajada ja teine läheb võimalikku loomade keeramise kohta neile vastu, et natuke suunda muuta. Niisuguse karja ajamisel tekib aga see lugu ,et ühed loomad hakkavad ees kiiremini liikuma ja viimased kipuvad pidevalt maha jääma. Nii Urmas neid uimasemaid tagant siis utsitaski. Me ei osanud aga ette näha, et vasikad sohu võivad pöörata. Soo sel hetkel oli vett täis ja osaliselt veel jääski. Loogiliselt oleksid nad pidanud ilusti mööda sooserva kõval ja kuival maal jalutama.

Läks aga teisiti. Ühel hetkel karja esimene ots keeras sohu ja teisedki järgi. Kui olime asjast aru saanud, lõpetas Urmas tagumiste ajamise ja suure ringiga  jõudis esimesele otsale ette. Nüüd asusime  vasikaid tuldud teed tagasi ajama. Tugevamad hakkasidki tuldud teed tagasi pressima. Loomad püüavad liikuda üksteise järel ja soos tekib olukord, kus tugevamad ees murravad teed, lõhkudes ka enda järel sookamara ja niigi nõrgemad loomad edasi kalpsates eelmiste jälgedes satuvad päris mülkasse. Olles niigi nõrgemad, väsivad nad nüüd täiesti. Alguses aitab nende hirmutamine ja veel kuigi palju piitsutamine,siis ühel hetkel on aga kõik! Mitte sammugi edasi. Kui püüad neid tõugates aidata, lasevad enda päris longu ja pigem jalad vastu. Kogu muu kari peale kolme sai kõvale maale tagasi. Viimaseid proovisime küll ajades, mudast välja sikutades ja igal võimalikul viisil oma arust aidates metsa alla saada. Tõime isegi köied appi, aga kahe mehega jõud vasikast (ikkagi 250-300 kg rinnuni mudas) üle ei käinud.

Kuna päev jõudis õhtusse, olime sunnitud loomad sohu jätma, kusjuures kaks veel seisundis, kus nad kõhuni jääkülmas vees olid. Hommikul me midagi head eest leida ei lootnud. Kohale jõudes oli me imestus aga suur. Üks kõige kaugemal olnud, suht äbarik loom oli juba metsani välja jõudnud, teised kaks aga endale puujuurte peale kõrgema ja kuivema koha leidnud. Viimast kahte püüdsime nüüd uuesti tagant õhutada. Tulemus oli eelmise päevaga võrreldes sama. Paari jõulise hüppe järel vajusid loomad uuesti mutta ja meie juuresolekul enda abistamisega ei tegelenud. Ei jäänudki meil muud üle, kui neid omapäi tegutsema jätta. Käisime vaid mõne aja järel piilumas, kuidas nad endaga hakkama saavad. Õhtuks tuli teinegi loom metsani,kolmas aga veetis veel öö soos ja alles uue päeva hommikuks oli ka kuivale jõudnud.

Kogu selle rahmeldamise juures tundus mulle, et tegime mitmeid vigu. Meie enda ja looma mõtlemise kiirus ja loogika on erinev, ehkki eesmärk võib olla üks. Nii meie, kui ka tegelikult loomad ise ju tahtsid soost välja saada! Meie jaoks veelkord kinnistus teadmine,et ehkki tihti tundub oma otsus parim,tuleb jätta ka loomadele valiku võimalus. Vahel nende valik võib olla oluliselt parem. Vist oleksime pidanud loomadele andma rohkem aega vahepeal puhata ja laskma neil ise oma pääsemise nimel pingutada. Tagant järgi oleme kõik targad!

Kas kuri või arg

Karjaga toimetades on vahel tunne, et mõni lehm või pull on tige-kuri. Kui jääd teiste loomade ja tema vahele,siis ta jookseb isegi inimesele peale ja murrab teiste juurde läbi.Kui juhtub, et tahad teda kuhugi ajada  või kinni panna, siis läheb või kõige aiaga.

Kas ta siis ongi kuri?

Enamasti tundub küll, et tegemist on tegelikult ara loomaga. Ja vahet pole, kas tegemist on lehma, pulli, vasikate või mullikatega. Tema kõige suurem hirm on üksi jääda. Ja nii ongi- nagu hakkame teda eraldama,juba siiski, kui ta pole täiesti üksi jäänud,on  ta aru saanud,et midagi on teoksil ja hakkab endale teed rajama. Karjas niisugused loomad tunneb ära selle järgi,et nad isegi niidul olles on kõik aeg valvel ja esimestena reageerivad võõraste tulekule. Kõik alles rahulikult söövad, neil aga juba pea püsti ja valmis põgenema. Oleme kull juba üle kümne aasta vabapidamise karjadega tegelenud, aga kindlalt väita, millest niisugune käitumine tuleb, ei oska.

Oma osa on kindlasti ammelt verega kaasa antud. Viimasel ajal aga järjest rohkem hakkame kahtlustama, et mingi tõuke anname siiski ka meie-inimesed. Tundub, et päris palju mõjutab see, kas ta väikse vasikana on mingi ebameeldivusega kokku puutunud. Näit. jäänud emast millegi pärast nii maha, et on teda kaua pidanud otsima või tema juurde teed murdma. Hakkab silma, et vasikad kelle nummerdamisega on probleeme,näit. jälitatakse neid suvel kaua, enne kui kätte saadakse,vahel pääseb ka paar korda ära, siis nemad ei unusta.

Suvised vasikad on üldse väga erksad ja oluliselt jõulisemad kui kevadised. Kes kord araks on muutunud, siis sääl ka vist aeg ei paranda. Šoki võime tekitada ka võõrutamisel. Eks see on üldse üks nutuaeg. Ammekarjast eraldatud vasikad on apaatsed ja segaduses – kuidas edasi. Kuidagi ei taha nad mingisse kärusse või autole minna. Ja kui siis keegi jääb eraldi veel üksi, läheb ta päris pöördesse.

Halval asjal on ka hea pool.

Niisuguste loomade autole või haagisesse saamine on üpris kerge.

Kui nad lõpuks on siiski eraldatud, on vaid vaja korralik käik masinani teha, peale lähevad need loomad ilma ajamata. Piisab vaid, kui teepeal pole ühtki inimest aia ääres ja keegi inimestest  läheb nende taha. Inimest kardavad rohkem kui masinat ja nii põgenevadki nad autosse.

Nii, et küsimuste küsimus, kas loom on agressiivne tigedusest või argusest!?

This entry was posted in Ökoküla uudised. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.